Lühinäidend "Kolonel ja kooliõpetaja"

KOLONEL JA KOOLIÕPETAJA.
Pildike Taevaskoja külaelust.
Tegevus toimub 1934 aasta juuni lõpus.
Etendus toimus kolonelleitnant Oskar Kurvitsale ja kooliõpetaja Daniel Veikenile mälestuspinkide avamisel Taevaskojas 28. juuli 2018.
Tegelased:
Kolonelleitnant Oskar Kurvits
Kooliõpetaja Daniel Veiken.

Taevaskoja raudteejaama läheduses asuv muruplats. Platsil istepink. Pingil istub sõjaväevormis Oskar Kurvits ja loeb ajalehte. Keerab lehte ja vangutab pead. Maja tagant hakkab kostuma hääl. Tuleb Daniel Veiken aeglasel sammul ja longates.
Daniel: (Hüüab) Pontu, Pontu, Pontuu. Ja veelkord Pontu, Pontuu (ja ütleb omaette pobisedes) No on ikka kuradi koer – ei mõista kodus olla. Muudkui küla peal. (Märkab üllatudes istuvat koloneli ja astub tema poole. Kolonel tõuseb pingilt teretamiseks.)
Daniel: (Rõõmsalt) No ennäe keda näha. (Sõjaväelaslikult kandu kokku lüües ja kätt kõrva juurde tõstes) Kõrgelt austatud kolonelihärra Oskar on linnast maale ära saanud. Kas kolonelihärra on tõesti juba suvitama saanud?
Oskar: Sina Daniel jälle oma kõrgelt austamisega. (Irooniliselt) Mis ma siis vastu pean ütlema - tere ise kah kõrgelt austatud kooliõpetaja härra! Aga tegelikult tere, tere hea sugulane. …..Ei ole mul siin veel lootust suvitama tulla. Sain vaid paariks päevaks talutöid tegema ja värsket õhku hingama. Siin maamajapidamises ajab üks töö teist taga. Linda ja lapsed tulid juba varem siia ära ja ei saa ka kõigega hakkama. Teengi siin aega parajaks. Nad pidid mulle rongile vastu tulema, aga ei teagi kuhu nad jäänud on? Kas istume korraks? Pole päris tükk aega trehvanud!
Daniel: (Väsinud häälega) Oh, istume jah – ma seda Pontut siin nii kui nii kätte ei saa. Jälle on kuhugi küla peale pulma läinud. Ei teagi kelle juurde nüüd täpselt, aga eks pärast kuuleb, sest kooliõpetaja hulkuv koer pannakse kindlasti suure kella külge. Aga mis ma siin oma koerajutuga. Kuidas reis läks?
Oskar: No see on nüüd ikka luksus mis luksus. Varemalt võttis siia Taevaskojale tulemine terve igaviku aega. Nüüd vaid pool päeva ja rongiga niuhti Tallinnast Taevaskojas. Ja tee peal saab lugeda või magada – saab ennast palju vabamalt tunda. See ikka läks ülihästi, et raudtee just siitkaudu kulgema sai.
Daniel: Ma olen kuulnud jah, et Sinu käsi olla ka selles asjas mängus olnud, et raudtee läbi Põlva käib?!
Oskar: Tõesti, tõesti - see oli veel mõned aastat tagasi üks ütlemata suur küsimus, et kas raudtee tuleb Mooste ja Räpina kaudu või hoopiski Vastse-Kuuste ja Põlva kaudu Petserisse? (Pisut uhkeldavalt) Aga minu kätt siin küll mängus ei olnud, paar korda trehvasin sel teemal teedeministriga rääkima, aga egas see siis asja suuremas plaanis muutnud. Ma mäletan, et Mooste ja Räpina mehed kirjutasid tol ajal iga kahe kuu tagant ühe kirja küll teedeministrile küll raudteeametile, et raudtee ikka nende kapsaaiast läbi läheks. Vallavolikogud ja ettevõtjad ja seltsid – kõik olid üles ärritatud. Isegi riigivanem ei jäänud asjasse segamata. Põlva ja Kanepi mehed ei jäänud ka muidugi vastustega Räpina meestele võlgu. See kõik kiskus ikka päris mahtraks kohe. Iseenesest täiesti arusaadav, sest raudtee annab nii palju eeliseid. Aga lõpp hea kõik hea – teedeminister Keremiti August oli rohkem Põlva marsruudi poolel. Seda ikke täiesti põhjusega, sest Põlva marsruudil oli tervelt 3 silda vaja vähem ehitada ja sillad on ka lühemad ja mullatöid tuli vähem teha.
Daniel: No üks on igal juhul selge, et kasuks on see meie kandile tulnud. Küll on palju hooneid siin hakatud ehitama. Kõik tahavad meil nüüd külas huvireisijaid majutama hakata. Ja rahvast käib kaljudel ka lõpmata palju. Tartust tuleb nädalavahetusel ilusa ilmaga tavaliselt 400-500 inimest korraga. Naabrimees rääkis isegi, et ühel suvepäeval eelmisel aastal olla lausa üle tuhande korraga kohale tulnud.
Oskar: Olen kuulnud jah. Eks ilus loodus ja värseke õhk meelitab linnarahvast siia käima. Aga siin oli raudteejaamas ka ju suurem lööming hiljaaegu olnud?!
Daniel: (Elavalt) Oli, oli. See oli nagu ameerikamaa filmis. Ma sattusin selle löömingu lõpptulemust ise ka pealt nägema. Mõni huvireisija oli Tartu rongi oodates ennast kaasatoodud viinast purjakile joonud ja ju siis ei mahtund kohalike meestega perroonile ära. Ega ei teagi millest asi täpselt alguse sai, aga Himmastest olid mõned mehed ja siis see Tuvi Uudo ja Klopatsi Arvo, kes nende Tartu untsantsakatega lööma hakkasid. Algul oli vaid kolm kolme vastu, aga pärast võtsid veel mõned mehed tuld ja nuga hakkas ka välkuma. Kaks linnameest ja Uudo said ikka tõsiselt viga. Verd olid kõik kohad täis. Politseinik oli ka kohal, aga see ei suutnud suure kakluse ajal midagi muud teha kui lihtsalt eemale minna – muidu oleks ise ka koslepi saanud. Päris tükk aega võttis hiljem kohale jõudnud politseinikel, et kogu see jama ära klaarida.
Oskar: No on ikka jama - muidu võiks ju arvata, et sellised asjad ainult päälinnas juhtuvad, aga et meil siin rahulikus maakohas? Mulle meenub see eelmise aasta jaanituli seal Suure Taevaskoja all. Seal ju läksid Võru ja Tartu mehed omavahel kokku ja üks mees sai nuga ka. See tundub on kahe maakonna piiril toimuvatel pidudel tavaline, et teise maakonna meestele tahetakse purjuspäi peksa anda. Küll seda viinaviga on ikka paljudel küljes ja salaviina aetakse ka kuuldavasti tublisti. Ei ole ka karskusseltsidest vist suurt abi.
Daniel: No karskusseltsid toimivad tegelikult siinkandis hästi ja minu arust on asi ikka paremuse poole liikumas. Ja mitmel pool on nüüd kasutatud seda alkoholi müügi seadust mis juba kahekümne seitsmendal vastu võeti. Kui väga vaja saame rahvahääletusega vallas või külas alkoholi müüki piirata. Iseasi, kas hääletus meil siin muidugi läbi läheks.
Kuule aga jutt läks nüüd väga napsuteemale - mis me siin ikka sellest kohalikust värgist. Räägi parem, mis siis Tallinna pool ka uudist. Kas nüüdseks on see suur mäsu vapsidega läbi saanud või on endiselt miskit toimumas?
Oskar: (sosinal, kiirelt ümberringi/selja taha vaadates justkui kontrollides, et kedagi kuulamas ei ole): Tead see nüüd jääb meievaheliseks jutuks, eks ole! See mis nüüd kevadel toimus oli ikka üle mõistuse. Ma saan aru küll, et vapsid – põhiliselt siis Sirk ja Larka keerasid vindi üle ja kui nemad oleks võimu juurde pääsenud oleks me väike riik ehk väga saksa natside riigi sarnaseks muutunud. (toolilt püsti hüpates ja erutatult edasi tagasi kõndima hakates) Nende meeste trellide taha panemine ehk ei olegi väga vale, aga see mida nüüd Päts ja Laidoner teevad ei ole ka ju päris õige. Põhiseadus mis ju kogu meie riigikorra alus on, on justkui ei midagi. Valimisi ei ole minu teada üldse plaaniski enam. Päts küll räägib, et lükkas lihtsalt edasi, aga meil väeosas on juba jutud liikvel, et neid valimisi enam ehk ei tulegi. Päts tahab riigivanema toolile istuma jäädagi. Aga see siis on tõesti ainult meievaheline jutt – eks ole!!
Daniel: Selge, selge – see jääb loomulikult ainult meie vahele. Ei lähe mina seda kellelegi edasi rääkima. Meie siin koha peal väikesed inimesed, meil põle miskit võimalust nendes suurtes mängudes sõna kaasa öelda.
Oskar: (uuesti istet võttes): Jah, nii see on, et Tallinnas käivad kõrged mängud, aga räägi parem, kas siin peale kakluste veel miskit uudist on? Ma pole tükk aega maale saanud.
Daniel: Mis siin nüüd ikka. Ei midagi suuremat. Maju ehitatakse ja kodukaunistuse seltsiga arutasime hiljaaegu kuidas Taevaskojas elamute väljanägemist korras hoida - et küla ikka kena välja näeks. Vanakülas tegin koolilastega koolimaja juurde õunaaia. Istikud saime tasuta Rehe talust. Mõtle kui hea on mõne aasta pärast, kui lapsed kooli tulevad - saavad kooli aiast tasuta õunu süüa. Kui hästi hooldada, siis peab õunaaed ikka 60-70 aastat vastu. Ja muidugi näitering toimib Põlvas endiselt nii nagu sa ta käima tõmbasid. Sinu järele küsitakse ikka tihedasti. Sinu juhendamisest ja näitemängudes kaasa löömisest tuntakse puudust.
Oskar: Oh jah! Minu süda kisub ka koguaeg siiapoole, aga praegu on tõesti nii vähe aega, et ei saa kohe kuidagi kaasa lüüa. Mul praegu palju kirjatööd kaela peal. Kirjutan ajalehtedesse ja mõne jutu olen ka pidanud välismaa seitungitesse kirjutama. Aga ei taha enam seda kroonu tööd väga kaua teha. Mõtlen ikka järjest tihedamini, et tulen mõne aja pärast kogu perega siia elama ja küll ma endale siin tööd ja tegemist ikka leian. Saaksin talu pidada ja külaseltsi ning näiteringi tegevuses kaasa lüüa.
Daniel: Seda on küll rõõm kuulda. Meil siin oleks külasse asjalikke ja püsivalt siin elavaid inimesi ikka vaja. Ega kõik ju ei viitsi ühiselt panustada. Ja tead ma hakkasin siin ükspäev lausa mõtlema - teeme siin oma tööd ja rahmeldame küll küla kaunistamise seltsis küll näiteringis või karskusseltsis, sina oma sõjaväe toimetamistega, mina kooliõpetajana ja tegelikult ei teagi miks me seda teeme ….. et mis see mõte on üldse meie tegemistel. Kas keegi kunagi tulevikus ka seda üldse mäletab, et elasid kunagi Taevaskojas selline Daniel ja selline Oskar ja nad tegid seda kõike mida me siin päevast päeva teeme? Või kas see üldse muidugi oluline on, et meid mäletataks?
Oskar: Tead ma olen ka selle peale mõelnud ja ma olen iseenda jaoks selle nii ära seletanud, et eks me ju ikka Eesti tuleviku ja oma laste peale mõeldes kõike seda siin teeme. Et Eesti riik ikka püsiks ja et kohapealne elu läheks aina paremaks. Just siin maal läheks paremaks. Ja küllap meid ikka ehk mäletatakse!! Lapsed ju kasvavad ja võtavad teatepulga üle, ning heal juhul teab meist tulevikus ehk ka mõni kohalik külamees!
Aga tead armas sugulane, nüüd ma pean minema. Lindat ja lapsi pole veel, aga hakkan neile vastu kõndima. Kõike head sulle su tegemistes ja eks me saame nüüd suvel ehk ka ikka jälle kokku, et pikemalt juttu ajada.
Daniel: Ka sulle kõige paremat ja tervita koduseid - küll jälle trehvame. Ma pean nüüd siis selle Pontu ka ju veel üles leidma. Hõigates Pontu, Pontu, Pontuu, (ja omaette pobisedes ära liikudes) kuramuse Pontu